ITSPEA Martin Riid

Neljanda ajaveebiartikli jaoks lugesin Eesti infoühiskonna arengukava 2020. See pärineb 2012-2013. aastast. Arengukava teises peatükis olid välja toodud erinevad eesmärgid. Neist kahte proovin veidi lähemalt tutvustada.   Enim täidetud eesmärk: „Selle toetamiseks ning Eesti kui arenenud infoühiskonnaga riigi maine levitamiseks pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust neile, kes soovivad kasutada siinseid häid e-teenuseid ja turvalise andmevahetuse võimalusi. Eesti on oma e-teenustega maailmas hõivanud sarnase koha, mida Šveits hoiab panganduses.“ E-residentsus on isikustaatus, mille abil Eesti lubab teiste riikide kodanikel turvaliselt kasutada oma avalikke ja erasektori e-teenuseid. E-residentsuse programm loodi 2014. aastal. Aastaks 2020 on Eestil üle 76 tuhande e-residendi. See on arengukava eesmärgist üle 15 korra rohkem. Lisaks on e-residendid loonud üle 15 200 ettevõte, üle 1700 töökoha ja toonud  Eestile otsest  majanduslikku tulu 57 miljonit €. Se

Veebifoorum Veebifoorum on veebileht või osa veebilehest, kus külastajatel on võimalik suhelda üksteisega postituste vahendusel. Foorumi struktuur on enamasti puukujuline: Foorumi all on erinevad administratsiooni poolt paika pandud kategooriad/alamfoorumid, mille all on omakorda erinevad tavakasutajate poolt loodud teemad, mille sees on tavakasutajate kirjutatud postitused. Tavaliselt on postitusi võimalik lugeda ka kasutajakontot omamata, kuid aruteludes osalemiseks on enamasti vaja luua siiski kasutajakonto. Erinevaid foorumeid on samapalju kui on erinevaid inimesi. Otsingumootoreid kasutades on võimalik leida foorumeid pühendatud kindlatele valdkondadele (nt: filmid, arvutimängud, tehnika jne), kuid on ka foorumeid, kus võib rääkida kõigist ja kõigest. Foorumi eellasteks saab pidada teatetahvlisüsteemi(BBS) ja jututubasid. Suurim erinevus võrreldes jututubadega on kasutajate poolt sisestatud sisu arhiveerimine. Foorumid ei nõua kasutajate vaheliseks suhtluseks reaalajas veebile

Piipar Piipar on traadita raadiosignaale vastu võtta suutev telekommunikatsiooni seade. Patenteeriti 1949. aastal Al Gross-i poolt, kuid juba 1921. aastal kasutati sarnasel põhimõttel töötavat seadet ühes USA politseijaoskonnas. Tegemist oli politseile, tuletõrjele ja meditsiinilise personalile mõeldud seadmega. Inimestele kelleni oli vaja kiiresti teateid edastada. Väga suureks eeliseks oli töökindlus. Laiemale publikule tutvustati seadet aastal 1958, kuid suurt populaarsust siis veel ei saavutatud. Järgnevatel aastatel piipareid arendati. Suureks tootjaks ja arendajaks oli Motorola. 1980. aastal sai alguse piiparite buum. Algsetest ainult signaale vastuvõtvatest seadmetest olid saanud taskukohasemad versioonid pihuarvutitest. Piiparitega oli võimalik lugeda ja väljastada teateid. Selleks oli osadele piiparitele lisatud LCD ekraan ja klaviatuur. Hiilgehetkel 1994. aastal oli üle maailma kasutuses üle 61 miljoni piipari. Telekommunikatsiooni ajaloos on tegu justkui telefoni ja mobiilte

Jacquardi masin 1804. aastal patenteeris prantsuse kangur ja kaupmees Joseph Marie Jacquard masina, mis muutis kangatööstust igaveseks. Täiendades Jacques de Vaucanson-i 1745. aastal loodud masinat leiutas Jacquard kangasteljed, mis said mustrite loomiseks vajaliku informatsiooni kätte perfokaartidelt automaatselt. See revolutsiooniline täiustus muutis keeruliste ja detailirohkete mustrite valmistamise oluliselt kiiremaks ja lihtsamaks. Jacquardi masin oli inspiratsiooniks paljudele IT süsteemidele tulevikus. Perfokaarte kasutas nii Charles Babbage kui ka Herman Hollerith. Perfokaardid olid kuni magnetlindi tulekuni 1960. aastal peamised andmesisestus-, salvestus- ja töötluskandjad. Jacquardi masinas kasutatavad perfokaardid.  [1] Dvorak Alternatiivne klaviatuuri klahvipaigutus enamlevinud QWERTY klahvipaigutusele. August Dvorak leidis 20. sajandi esimeses pooles QWERTY paigutust uurides sellelt mitmeid puudujääke(nt enamus enamlevinud sõnu kirjutatakse ühe käega või vasaku käe