ITSPEA Martin Riid

9. Nädala ITSPEA aine teemaks oli IT juhtimine ja riskihaldus. Koduseks tegevuseks jäi leida 2 erineva juhtimisstiiliga IT juhti. Ma valisin nendeks Larry Page’i ja Steve jobsi. Larry Page Larry Page on arvutiteadlane ja ettevõtja, Google'i üks asutajatest ning Google'i emafirma Alphabet endine tegevjuht. Hetkel maailmas rikkuselt 8. inimene. Larry Page juhitud ettevõtetes hinnatakse ja väärtustatakse töötajaid kõrgelt. Arenduses võetakse arvesse töötajate mõtteid ja ideid. Google’t on tunnustatud 20% concept populariseerimise eest. 20% tööajast peaks töötaja tegema vabalt valitud tegevusega, mida ta peab ettevõttele kõige kasumlikumaks. Page innustab töötajaid andma endast maksimumi. Suhtudes töötajatesse hästi nagu sõpradesse või pereliikmetesse. Sellepärast arvan, et Larry Page’i juhtimisstiil ITSPEA artiklis välja toodutest sobitub kõige paremini seguga treeneri/juhendaja (coach) ja mentor/õpetaja (mentor) rollidest.   Steve Jobs Steve Jobs oli USA infotehnoloog ja ett

8. Nädala teema oli professionaalsusest. Üritati defineerida professionaalsuse mõistet. Iseseisvaks mõtlemiseks jäi küsimus, mis omadus võiks kõige enam eristada „proffi“ sama eriala „käsitöölisest“. Kõigepealt võiks proovida veidi kirjeldada neid 2 üldistatud tüüpi. Mõlema puhul usun, et tegemist on edukate inimestega, kes tunnevad hästi oma valdkonda. Tänu sellele saavad mõlemad oma tööülesannetega suurepäraselt hakkama. Peamine erinevus seisneb seega minu arvates motivaatoris ja ajas mida nad valdkonnaga tegelemisele pühendavad. Käsitöölisena kujutan ette inimest, kelle peamiseks põhjuseks antud valdkonnaga tegelemiseks on sealt teenitav tulu. Ta ei tee oma tööd halvasti, kuid enamasti tegeleb sellega ainult tööajal näiteks üheksast-viieni. Peale seda elab „käsitööline“ muud elu ning erialale ei keskendu. Professionaal on minu arust keegi, kelle peamiseks motivaatoriks antud valdkonnaga tegelemiseks on huvi või kirg selle vastu. Ta panustab oma töösse aega tunduvalt rohkem, kui „käs

Edasikandumisklausel ehk copyleft on autoriõiguse kasutamine eesmärgiga eemaldada seaduse poolt vaikimisi seatud piirangud teose levitamisel ning teose modifikatsioonide loomisel nõudega, et samasugused levitamis- ning muutmisvabadused säiliksid ka esialgse teose põhjal loodud töödel. Copyleft parameetri järgi eristab FSF( Free Software Foundation ) 4 tüüpi litsentse: 1) Puuduv copyleft litsents (Apache, MIT, X11, BSD) Avavara millega võib teha mida iganes. Autor ei saa omandiõigust. Lubab teha tuletatud loomingust ärivara. Näited: Android (mobiil-operatsioonisüsteem), TypeScript (programmeerimiskeel) 2) Nõrk copyleft litsents (GNU LGPL, Mozilla Avalik Litsents) Võimaldab kasutada litsentsi all olevaid komponente ilma, et peaks kogu tarkvara litsentsi muutma. Näited: VLC media player (meediapleier), 7-Zip (failihaldur) 3) Tugev copyleft litsents (GNU GPL) Kasutades oma loomingus tugeva litsentsi all olevat loomingut kehtib nõue viia ka sinu looming sama litsentsi alla. Näited: Adblo

6. Nädala kodutööna lugesin läbi 2. peatüki Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust  „ The Case for Copyright Reform “. Peatükis kirjeldatakse konstruktiivseid ettepanekuid autoriõiguste süsteemi muutmiseks. Piraadipartei eesmärk ei ole ära kaotada autoriõigused, vaid neid reformida. Probleem on nende sõnul tõsine, sest praegust autoriõiguste süsteemi järgides tekib aina enam probleeme inimeste privaatsuse säilitamisega.   Annan oma hinnagu 6-le eraldi väljatoodud punktile. Lähtudes eelarvamusest, et tegu on tõsiselt mõeldatavate ettepanekutega mitte partei reklaamlehega. 1) Moral Rights Unchanged Teose looja omandab teost luues teose autoriõigused. Raamat ei plaani seda põhimõtet muuta. Mina olen sellega samuti absoluutselt nõus.   2) Free Non-Commercial Sharing 20 Aastat tagasi ei puudutanud autorikaitse tavainimesi. Muusika kassettile lindistamine ja sõbrale viimine oli okei(?). Failide jagamine inimeste vahel ilma kasumi motiivita peaks olema lubatud. Selle p

 5. Nädala raames sai loetud juhiseid ja soovitusi Internetis käitumise kohta. Kirjutan ühest oma esimesest Internetis „võimu“ omamise kogemusest.  Põhikooli lõpus tekkis olukord, kus pideva internetis aja veetmise tõttu õnnestus ühes jututoas moderaatoriks saada. Moderaatori puhul oli tegemist nö jututoa korrapidajaga, kes sai teiste jututoas osaliste üle oma võimu demonstreerida(seda võimalust muidugi pahatahtlikult ära ei kasutanud). Omal ajal tundus suur vastutus ja sai end tähtsana tunda. Enamus ajast siiski midagi erilist ei olnud. Su sõnumid said kõrgema auastme tõttu veidi rohkem tähelepanu ning vastutasuks tegelesid jututoas korra hoidmisega. Trollid ja muidu jututoa ladusat kulgu segavad faktorid sai kerge vaevaga ära eemaldada/välja visata. Tõsisem probleem tekkis enamasti siis kui „vanad kalad“ omavahel tülli pöörasid ja/või jututoa rahu rikkuma hakkasid. Seal oli juba sekkumiseks õige hetke leidmisega tükk tegemist. Lisaks veel kasutajate lahutamine ilma, et keegi